Äsja oma esimese albumi sünnitanud Ultramelanhool on noortest mittepunkaritest ja mittemetallistidest üks elav näide. Nende debüütplaat “Must Apelsin” tõestab ja alljärgnev kinnitab, et Ultramelanhool tahab end kehtestada efektse popbändina, “tõusta fööniksina tuhast” ja võibolla ka kätte võidelda pühaku staatust. Bändi looming on pigem sünge kui muretult hedonistlik ja paneb tõenäoliselt paljud Ultramelanhooli nende muusikat kuulates kõrvutama ansamblitega Kosmikud, Sõpruse Puiestee ning Metro Luminal. Kuidas aga suhtuvad punkromantika avalikku süüdistusse bändi liikmed Robert Kurvitz, Martin Harak ja Tõnis Veelmaa ise? Robert vastab: “Meid tahetakse jah sellega orki ajada, et teataksime, et kuulame ilgelt palju Vennaskonda, Metro Luminali ja Sõpruse Puiesteed ja tahame olla täpselt nagu nemad. Aga see ei ole nii. Üheksakümnendate alguse Eesti punk on mõjutanud eelkõige mind, teised kuulavad hoopis teistsugust muusikat. Ja ega mina ka ei kuula ainult seda.” Ultramelanhooli ambitsioonid on niisiis suuremad kui enamik Eesti alternatiivbändidel. See ilmneb juba intervjuu esimestel minutitel. “Ambitsioon peabki olema rämedalt suur. See on eeldus, et sa üldse kuhugi jõuad. Selline suhtumine, et nokitseme natuke, et tore on pilli mängida, see ikka ei lähe. Rockmuusika peabki olema ambitsiooni täis, sa pead ennast kehtestama, ennast maksma panema,” vuristab Robert. Talle sekundeerib Martin: “Palju on selliseid bände, kus kõik liikmed on munapead.” Munapead on Martini arvates need